Olen tegelenud epeevehklemisega alates kümnendast eluaastast. Enne seda proovisin erinevaid spordialasid, sest tulen väga sportlikust perest. Kasvasin üles Haapsalus – väikeses Eesti linnas, mida sageli peetakse Eesti vehklemise pealinnaks, sest just sealt on sirgunud palju edukaid vehklejaid.

Vehklemise juurde tõid mind isa ja onu, kes mõlemad olid selle spordialaga kooliajal tegelenud ning kui Haapsalu vehklemine tähistas 50. sünnipäeva, siis nad osalesid kokkutulekul, kust tulid koju mälestusmedalitega ning mäletan, et vaatasin neid ja ütlesin: „Ma tahan ka medaleid võita – ma lähen vehklemistrenni.“ Sellest hetkest alates võitis vehklemine mu südame ning peagi saavutasin edu noorteklassides.

Eestis on vehklemine alati olnud väga konkurentsitihe. Aastaid ei pääsenud ma täiskasvanute koondisesse, kuigi mul oli auhinnakapis kõiki värvi noorteklasside tiitlivõistluste medaleid. Sellel ajal jätkasin füsioteraapiaõpinguid Tartu Ülikoolis, asusin tööle kohalikus Läänemaa haiglas ning vahel kahtlesin, kas minus ikka on tippsportlaseks saamiseks vajalikku. Kuid kirg ja armastus vehklemise vastu ei kadunud kordagi.

Enne Tokyo olümpiat, 2020. aasta kevadel murdsin parema jala pöialuu, sama aasta suvel vigastasin põlve, mis vajas operatsiooni ja sellele järgnes ligi aasta taastumist. Õnneks läks paranemine hästi ning kui taas rajale naasesin, tundsin uut jõudu oma unistuse elluviimiseks ja mitte loobumiseks. Tahtsin end proovile panna ja teada saada, kus on mu tegelikud piirid.

Alates 2022. aasta algusest hakkasid tulemused märgatavalt paranema. 2022. aasta maailmameistrivõistlustel saavutasin 5. koha, 2023. aasta Euroopa meistrivõistlustel võitsin pronksi ning 2024. aasta kevadel kindlustasin pääsme Pariisi olümpiamängudele. Pariisis jäin poodiumist napilt ilma – kaotasin pronksimatši vaid ühe torkega ja lõpetasin neljandana. See oli kindlasti mu elu üks ilusamaid, kuid samas ka valusamaid hetki. Õnneks hakkab valu ajaga vähenema, kuid päris ära ei kao see vist kunagi.

Olümpiamängud jätsid kustumatu mälestuse ning vaatamata sellele, et mul jäi medal võitmata, kinnistasin ma endale, et minu koht on vehklemismaailma tipus.

Magusvalus mälestus Pariisi olümpiamängudest on põhjus, miks soovin jõuda järgmistele LA2028 mängudele. Tean, kui raske on vehklemises olümpiale kvalifitseerumine, kuid tehes selle juba üks kord läbi, on mul teadmised ja kogemused, mis mängivad minu kasuks.

Kvalifikatsiooniperioodi alguseni on veel mõned hooajad aega ja see on täpselt paras aeg vaimsete, tehniliste ja taktikaliste aspektide parandamiseks. Iga treening ja võistlus on samm lähemale olümpiale.

Minu suuremad saavutused:

Pariis 2024 OM 4. koht

EM 2023 3. koht

MM 2022 5. koht

Individuaalselt 2. koht GP-etappidel (2022, 2025), 3. koht GP-etapilt (2023), 3. koht MK-etapilt (2024)

Võistkondlikult MM 2025 6. koht

Võistkondlikult MK-etapi 1. koht (2023, 2024), 2. koht (2025)

Minu eelarve moodustavad kõige suuremas osas kulutused võistlustele ja treeninglaagritele. Sissetulekud tulevad EOK-st ja isiklikelt sponsoritelt. Selle raha eest on mul võimalik enda jaoks kõik kulutused katta, kuid rahalisi vahendeid jääb puudu tugimeeskonna, eelkõige füsioterapeudi kaasamiseks. See kõik on mulle seda enam oluline, sest saan kevadel emaks ning soovin võimalikult kiiresti naasta tippsporti.

Minu täpsemaid kulusid, mida soovin Minu Sportlane platvormilt saadud rahaga teha, saad näha siit.