Minu nimi on Eneli Jefimova. Ujumisega alustasin 5-aastaselt minu kodulinnas Sillamäel, eesmärgiga omandada eluks vajalik oskus, aga ka sellepärast, et vanaisa ja vanaema olid puhkusele minemas ja lubasid mind kaasa võtta vaid tingimusel, et suudan vee peal püsida. Lasteaias proovisin mitmeid alasid – kergejõustikku, akrobaatikat, tennist ja isegi malet. Kui kooli läksin, tuli teha valik. Kõikideks aladeks enam aega ei jätkunud, kuid ujumine tundus kõige südamelähedasem. Vesi oli minu jaoks loomulik keskkond ja liikumine seal pakkus tõelist naudingut. Nii jäingi ujumise juurde. See valik osutus õigeks.

Armastus vees liuglemise vastu ja soov olla parim, viisid mind juba 10-aastaselt täiskasvanute Eesti meistrivõistluste medalini. Edasi läks kõik kiiresti: Eesti meistritiitlid, 12-aastaselt Sillamäelt Tallinnasse kolimine, noorte ja juunioride rahvusrekordid, juunioride Euroopa meistrivõistluste võidud, esimesed tiitlivõistluste poolfinaalid ja finaalid ning pääs minu esimesele olümpiale. Olin siis vaid 14-aastane ega mõistnud täielikult, et seisan maailma suurimal spordiareenil. Täna, 18-aastaselt, olen käinud kahel olümpial ja jõudnud seal ka finaali (7. koht).

Olen nii pika- kui ka lühiraja Euroopa meister ja lühiraja maailmameistrivõistluste pronksmedalist. Kõigi nende tulemuste taga on tohutu töö ja pingutus, kuid kõige suurem jõud, mis mind juba 14 aastat on basseinis edasi viinud, on kirg ja armastus selle vastu, mida ma teen. Minu kohta kehtib ütlus, tunnen end kui kala vees. Kui 12-aastaselt kolisin paremate treeningtingimuste nimel üksi Sillamäelt Tallinnasse, siis 18-aastaselt läksin Ameerikasse ülikooli. See samm on andnud mulle võimaluse treenida kõige kõrgemal tasemel ja samal ajal jätkata haridusteed, sest hea haridus on minu jaoks väga oluline.

Paljud spordiajakirjanikud ja spordisõbrad teavad, et ma tavaliselt hoian oma eesmärgid endale, kuid seekord teen erandi. Nagu iga tippsportlane, mõtlen ka mina iga päev olümpiamängude medalile. Ainult unistamisest muidugi ei piisa – selle nimel peab iga päev tööd tegema. Lisaks olümpiamedalile on üks minu suurimaid unistusi maailmarekordi püstitamine. Kuigi tiitlid on tähtsad, pean samavõrd oluliseks ka oma piiride katsetamist ja soovi saavutada oma maksimaalne tase.

Tahan, et karjääri lõpus ei jääks midagi kripeldama – vaid tunne, et tegin kõik, mis võimalik, et paremaks saada. Minu tase on juba kõrge, kuid suurim väljakutse on selle säilitamine ja kõrgemale pürgimine. Selleks on hädavajalik teha järjepidevalt tööd kogu aasta vältel. Ameerikas treenides on mul ligipääs tipptasemel tingimustele – olümpiaujulatele, jõusaalidele ja tippspetsialistidele. Eestis tuleb sama kvaliteedi saavutamiseks ise lahendusi leida – käia laagrites ja otsida parimaid võimalusi.

Kvaliteetne füsioteraapia on tippspordi juures hädavajalik. Hea füsioterapeut aitab mul vigastusi ennetada, kiiremini taastuda ja treeningutes kõik detailid maksimaalselt toimima saada. Just detailid on need, mis tänapäeva tippspordis vahe teevad.

Olen alates aasta algusest teinud koostööd Portugali koondise füsioterapeudi Daniel Moedasiga, kelle kogemus maailma tippudega on aidanud mul oma tervist ja vormi paremini juhtida. Tema abil saame muredele õigel ajal jaole ja hoida mind stabiilselt heas võistlusvalmiduses.

Daniel rääkis meie koostööst ka ETV spordiuudistele.

Rahvusvahelised võistlused ja tihe graafik nõuavad head taastumist – näiteks suvisel AP Meetil tuleb kolme päevaga mitu starti järjest. Sellistes oludes on füsioterapeudi kohalolek vältimatu.

Seetõttu otsingi lisatuge, et saaksin tagada vajalikud analüüsid, professionaalse toe ja jätkata arengut kõige kõrgemal tasemel.

Toeta mind vähemalt 500 euroga ning 2026. suvel kutsun Sind minu hooaja lõpupeole!

Minu täpsemaid kulusid saad näha siit.