See hooaeg on läbi! EM-hõbe ja MM-hõbe! Kirjutan veidi möödunud nädalast.

Teekond Gruusiasse maailmameistrivõistlustele oli omaette seiklus. Esmalt olime nädal aega Poolas laagris, seejärel sõitsid osad naiskonna liikmed Eestisse, mina koos treeneri ja füsioterapeudiga läksime otse Gruusiasse.

Pidime 26. juulil kell 21.30 Varssavist välja lendama, aga üks meesterahvas otsustas tualetis suitsu teha ja viidi seetõttu lennukist välja. Seejärel hakati tema pagasit otsima. Siis viidi arstlikku kontrolli naisterahvas, kes istus minu kõrval – ka see võttis omajagu aega. Ta tuli küll tagasi, aga mingil põhjusel otsustati teda veel kord kontrollida. Lisaks oli lennukis kaks vangi, kes transporditi edasi. Nii et põnevust jagub ka väljaspool vehklemisrada!

Väga hea oli see, et meil oli laagris ja võistlustel kaasas füsioterapeut Liisbet Puust, kes sai meid toetada ja oma käed külge panna. See aitab kehal palju kiiremini taastuda. Eriti vanemaks saades ja pärast raskeid ettevalmistuslaagreid on erinevus väga tuntav – kui füsioterapeut on olemas, on taastumine lihtsam ja kiirem, ilma füsiota läheks füüsiliselt väga keeruliseks.

Eks iga sportlane läheb tiitlivõistlustele medalit püüdma, aga ma püüdsin sellele mitte liiga palju keskenduda. Pigem hoidsin fookust ettevalmistusel, et kõik vajalik saaks tehtud. Individuaalturniiri võistluspäev 23. juulil oli väga raske. Esimene vastane Anna Zens Luksemburgist oli küll väga noor, aga õnnestus teda 15:4 võita. Teises ringis tuli vastu koondisekaaslane Julia Beljajeva. Juliaga oleme omavahel palju vehelnud ja tunneme teineteist hästi. Seekord oli mul ilmselt natuke rohkem õnne – matš läks küll tasavägiselt, kuni lõpupoole õnnestus ette minna ja võitsin teda 13:10.

Veerandfinaalis ette minnes tekkis tunne, et saan selle matšiga hakkama, kuid mõtteid medalile veel ei lasknud. Itaallanna Rosella Fiamingo on terve elu olnud tugev tiitlivõistluste vehkleja ja oli selge, et tuleb väga raske matš. Kui viimane duubeltorge oli ja minu poolel 15 torget täis, sain aru, et olen taas poodiumil!

Poolfinaal. Irinaga Embrichiga olime sel hooajal mitu korda kohtunud. See matš oleks samuti võinud minna siia-sinna, aga seisul 6:6 sain natuke ette ja suutsin edu hoida lõpuni. Finaal ukrainlanna Vlada Harkova vastu oli paraku minu hooaja klassika. Kui saan individuaalturniiril prioriteedi, siis jääb seal ikka midagi puudu. Viimased kaks võistlust on sel moel lõppenud ning kaotasin kullamatšis otsustava torkega. Natuke nadi, aga mis seal ikka! Medal on medal 😊

Päev puhkust ja läksime naiskonnaga peale. Tiitlivõistlused on alati keerulised, aga hetkel pole meil naiskonnal jälle peatreenerit ehk meil pole kedagi, kes paneks taktikaliselt asjad paika kogu võistkonna jaoks. Kui igaüks teeb midagi oma treeneriga, siis on see keeruline. Itaallased, kellele me ka EMi pronksimatšis kuu tagasi kaotasime, olid kodutöö korralikult ära teinud ning jäime neile veerandfinaalis selgelt alla. Tiitlivõistluste pinge on midagi hoopis muud...Lõpuks oli 6. koht ikkagi minimaalne eesmärk, mida saavutada.

Hea uudis on see, et nüüd on kõik võistkonnaliikmed vähemalt EOK B-kategooria toetuse peal. See on kindlasti suureks abiks. Minu jaoks oli oluline, et kõigil oleks vähemalt nüüd natukenegi rahulikum treenida.

Järgmised kaks hooaega on väga tähtsad. Oleme nüüd naiskonnaga tõusnud maailma edetabelis nelja hulka ja väga tore oleks sinna ka püsima jääda. Edetabeli esimesed neli pääsevad otse Los Angelese olümpiale, seega reitingu hoidmine või parandamine on ülioluline. Juba järgmise hooaja esimene MK-etapp on meile väga oluline – peame kaitsma Fujairah MK-etapi võitu.

Ma ise ei oleks enda puhul julgenud loota nii tugevat aastat: kaks tiitlivõistluste medalit, mõlemad hõbedad! Nüüd tuleb mõelda, kuidas end korralikult välja puhata, et järgmisel hooajal saaks selge peaga uuesti alustada.

Suur aitäh kõigile, kes on meie teekonda juba toetanud – ja muidugi ka neile, kes seda edaspidi teevad! 😊

Fotod: FIE, erakogu