Sigridi trenni sattusin aastal 2013. Tol ajal olin 12-aastane poiss. Sellest ajast mul Sigridist väga palju mälestusi pole. Põhjus, miks ma esialgu trennis käisin, oli lihtne - mulle meeldis batuudi peal hüpata ja ägedaid trikke teha.

Sigridiga oli mul alguses trenne vähe ning ta tundus mulle üsna karm treener, kes nõudis oma sportlastelt hüppamise ajal väga palju. Samas oli tema hoiak kohe batuudi pealt alla tulles hoopis teistsugune - ta oli palju avatum ja suhtlevam kui mõni teine treener. Sportlastel on Sigridiga väga head suhted ja saalis tema täisnime peaaegu ei kuulegi, sest kõik kutsuvad teda hüüdnime järgi Sikiks. Mina uue lapsena olin alguses segaduses ja küsisin isegi ühelt trennikaaslaselt, kes see „Siki“ on. Ma ei osanud tol ajal isegi mõelda, et sportlase ja treeneri vahel võib olla nii avatud ja sõbralik suhtlus.

Selline suhtumine väljendus ka väljaspool treeningsaali. Näiteks käisid meie klubis mõned sportlased trennis Paidest ja Tallinnast ning kuna neil oli pikk tee trenni ja tagasi koju, ööbisid nad järjestikuste trennipäevade puhul, näiteks reedest laupäevani, ei kusagil mujal kui Sigridi enda kodus. Kui mõni noor, kes on lapsest saati Sigridi juures treeninud, ühel hetkel trennist lahkub, võib ärasaatmine olla väga emotsionaalne - justkui läheks omaenda laps edasi oma elu elama. Selline lahkus, hoolivus ja vastutulek ütleb inimese kohta väga palju.

Mulle meenub eriti üks olukord, kui käisin 2022. aastal esimest korda noorte MM-il Bulgaarias. Võistluseelsed trennid ei läinud mul kuidagi hästi. Esimest korda nii suurel võistlusel osalemine tekitas minus palju võistlusärevust ja tundsin, et ma ei ole selleks valmis. Päev enne eelvoore läksin trennis täiesti endast välja ja istusin umbes pool tundi riietusruumis, mõeldes sellele, kuidas mul miski välja ei tule. Olin päris masenduses. Kui olin lõpuks valmis riietusruumist lahkuma ja välja astusin, istus Sigrid minu üllatuseks täpselt seal kõrval. Ta küsis: „Nonii, kuidas tunne on, kas kõik on hästi?“ Mina olin arvanud, et ta on ammu treeningsaalist lahkunud ja istub kusagil tribüünil võistlussaali trenni vaatamas. See, et ta oli sinna jäänud ja tundis päriselt huvi, kuidas mul läheb, kinnistas mulle veel rohkem, milline inimene Sigrid on. Lõpuks tegin võistlustel oma katsed ära ja kogu võistlusest sai minu jaoks positiivne kogemus.

Sellist spordiala ei oleks Eestis ilma Sigridi panuseta. Mina ja paljud teised sportlased ei oleks ilmselt võimlemisega sellisel kujul tegelenud ning ka mina ei oleks saavutanud neid tulemusi, milleni olen praeguseks jõudnud.

Treeneritöö ei ole Sigridi põhitöö, vaid, nagu ta ise on öelnud, lihtsalt üks hobi. Tema igapäevane töö on IT-valdkonnas. Kui mõned lähevad pärast tööpäeva koju puhkama, siis tema läheb saali trenne andma. Lisaks käib ta sportlastega aasta jooksul korduvalt välismaal laagrites ja võistlustel - seda kõike oma põhitöö kõrvalt. Ma ei ole siiani kohanud inimest, kes oleks kogu südame ja hingega panustanud mingisse valdkonda nii, nagu Sigrid on panustanud trampoliinvõimlemisse.

Nüüdseks olen Sigridi trennis käinud 13 aastat ning tema töökus on jätkuvalt muljetavaldav. See on midagi, mis jääb paratamatult ka endale külge. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin trennis käima mitte ainult sellepärast, et mulle meeldis hüpata, vaid selleks, et saada järjest paremaks sportlaseks.

Sigridi trennid on aidanud kujundada minust inimese, kes ma täna olen - sportliku, õpihimulise ja distsiplineeritud. Sigrid annab endast kõik, et mina saaksin areneda ja olla nii hea sportlane kui võimalik.

Mul on Sigridi vastu meeletu austus. Aitäh, Sigrid, et oled just selline, nagu oled.

Meie projektiga saad tutvuda SIIN