Üks minu esimesi treenereid oli Priit Adamson. Käisin jalgpallitrennis umbes kolmandast eluaastast kuni 12-aastaseks saamiseni.

Sellest ajast on meelde jäänud palju erinevaid võistlusi. Eriti need korrad, kui Priit meid pärast mängu kiitis, et olime lõpuni endast parima andnud, isegi siis, kui olime kaotamas. Muidugi on meeles ka kükid ja kätekõverdused, mida pidime vahel karistuseks tegema.

Jalgpalli kõrval õpetas ta mind endasse uskuma ja alati endast parimat andma. Mingit ühte konkreetset lauset või põhimõtet, mida ta oleks öelnud ja mis tänaseni meeles oleks, mul ei ole. Aga kui saaksin talle täna ühe asja öelda, siis oleks see väga lihtne: suur-suur aitäh!

Johannese projektile saad hoogu anda SIIN. 

Postituse foto: Lauri Kulpsoo