Kahjuks on minu varasem sporditaust kirju ning seetõttu on raske välja tuua seda kõige esimest treenerit. Sellegipoolest tahaksin treenerite päeva puhul rääkida oma praegusest treenerist Tõnust. Tema oli see, kes mind üle aasta tagasi vaid mu pontensiaalikübeme tõttu enda juurde treenima võttis. Eks ma olen oma töökusega teeninud välja oma koha tema käe all treenimiseks. 

Mälestusi on mul Tõnuga palju, aga siiani värvikaim neist oli eelmise aasta Golden Girl turniir, mis oli meile mõlemale korralik emotsionaalne Ameerika mäed. Peale mu teist kohtumist poolfinaalis, kui kaotasin vastasele, olime mõlemad väsinud. Aga kõige olulisem on, et see mees sai lõpuks rahulikult magada. Ta vajus unne poole lause pealt. Mina sportlasena olin veel hilise õhtuni adrenaliinilaksu all, kuid mitte mu treener. Tema sai rahulikult lõpuks puhata, sest kogu see trall oli selleks korraks läbi.

Selliseid lugusid on veel, kuid piirdun seekord vaid ühega. Aga peale mind õigesse amatöörpoksi maailma tutvustamise on ta õpetanud mulle ka muid olulisi aspekte. Ka seda, et olgugi poks individuaalsport, siis pole ringis ma kunagi üksi. Vähemalt ei tunne ma end nii, sest minust meetri kaugusel ringi kõrval pingil on Tõnu. Mees, kes suure tõenäosusega on alati rohkem närvis ja mures, kes hoolitseb alati minu heaolu eest enne enda oma ja, kes usub minusse alati rohkem kui mina endasse. Kõige olulisem asi, mida Tõnu juures õppinud olen on rääkimine. Eestlastena tahame vist peaaegu alati kõik enda sees toimuva ka sinna jätta, kuid kõrgtasemelises spordis peab oskama ka vokaliseerida oma murekohti, et koostöö sujuks. See on ka põhjus, miks me klapime nii hästi - pole olemas asja, mida ma talle rääkida ei julgeks.

See on see põhi, mille najal mina seilan rahvusvahelistel võistlustel pürgides olümpia suunas. See põhi ja tugi on rauast.

Minu projektiga saad tutvuda siin. Hoia silma peal ka mu igapäevastel tegemistel instagramis, facebookis ja tiktokis.

Anett